Üldse ei ole kodus interneedust, nii et ükskõik kui palju ma siia ka ei tahaks iga päev asju kirjutada, ma ei saa!

And they lived happily ever after

Dina Goldseteini versioon Disney muinasjututegelastest, kui nad ei oleks “elanud õnnelikult elu lõpuni”.

kisub sentimentaalseks

“You’ll get over it…” It’s the clichés that cause the trouble. To lose someone you love is to alter your life for ever. You don’t get over it because “it” is the person you loved. The pain stops, there are new people, but the gap never loses. How could it? This hole in my heart is in the shape of you and no-one else can fit it. Why would I want them to?”
— Jeanette Winterson

“People think dreams aren’t real just because they aren’t made of matter, of particles. Dreams are real. But they are made of viewpoints, of images, of memories and puns and lost hopes.”
— Neil Gaiman

Lõunarist

Minu arust on selles midagi veidrat, kui läbinisti paganlik rahvas enda vabaduse sümboliks suure risti keset küla püsti paneb, 7 erinevat preestrit seda sisse õnnistama kutsub ning kogu kupatus lõpuks laulu saatel põlema pannakse.

Aga ega ma väga objektiivne ei olegi. Juba sellest ajast saadik, kui Mihkli, Marteni ja co vabaduseplatsi idee konkursil teise koha sai.

one of the many things we share

” Ma pole kunagi abielus olnud, aga ütlen inimestele, et olen lahutatud, et nad ei arvaks, et mul on midagi viga.”
Elayne Boosler

Tulevik on täna

Unustage i-phone, turule on tulnud palju revolutsioonilisem toode – puuteekraaniga telefon pimedatele.

B-Touchiga saab helistada; sellega saab määrata esemete värvi ning kuju; sisestades telefoni aadressi, kuhu soovid minna, toimib see GPS-seadmena ning juhatab sind õigesse kohta, hoiatades ka teel olevate takistuste eest ning kõigele lisaks saab temaga trükitud teksti skaneerida, mis muundub puuteekraanil pimekirjaks.

Vot see on vidin, mis muudab nii mõnegi inimese  elukvaliteeti.

Tuhat aastat hiljem, juunis

Kunagi keskkooli lõpul käisime Katide ja Sillega veel vanas heas Teenindusmajas end üles pildistamas. Tulevastele põlvedele või nii.

Aasta oli ´97.

Siis üksvahe sai veel üks pilt tehtud sama seltskonnaga, seekord juba Teenindusmaja puudumisel Viru Värava Fotostuudios.

Aasta oli 2005.

Ja siis täna käisime jälle. Kuna üks meist on vahepeal pooldunud, siis võtsime tolle uue tegelase ka kampa. Päris muhe tüüp, lohukestega ja nii.

I´ll do it my way