Mental note for myself

Ära usalda ühtegi toiduainet, mis avatud pakendis pole külmikus nädala jooksul hapuks läinud.

Counting down the days

Täna avastasin, et mul on põhimõtteliselt kaks nädalat siin veel jäänud olla. Vastik vastik vastik tunne on see, kui saad aru, et iga kord kui midagi teed, võib see jääda viimaseks korraks. Et käisin täna seal väikses nunnus pitsakohas pitsat söömas. Kas ma sinna veel jõuan… ja et täna oli vist viimane tööpäev (palusin küll duncanit peaaegu põlvili, et ma saaks veel ühe päeva Ociga koos töötada, ta on kõige ägedam töökaaslane). Vastikult nostalgiliseks kisub. Mulle ei meeldi selline meeleolu. Noh nagu see eilne õhtu Zaki juures. Pingsalt peab mõtlema, et kas jõuab sihukest õhtut veel kuskile suruda. Ja nii iga asjaga.

Paganama kaugel on see austraalia. Naljalt siia enam ei satu. Ja armsaks ja omaseks on ta ka saanud selle kolme kuuga. Aga elada ei tahaks ma ikkagi kuskil mujal peale eesti. Inimesed on kuidagi üllatunud, kui ma ütlen, et ma ei taha siia jääda (mul on tunne, et ma hakkan ennast kordama ja et ma olen sellel teemal juba korduvalt rääkinud, aga mis seal ikka, ma räägin korra veel). Eile jalutasime poest koju zaki majanaabriga ja rääkisime välismaal elamisest (ta on inglismaalt). ja ma ütlesin, et noh, kui sa lähed kellegile külla ja tal on hästi ilus kodu, siis sa ei mõtle, et oh, ma ei lähegi ära, jään siia. Ei mõtle ju nii. Võib olla jääda paariks päevaks, aa lõpuks lähed ikka koju. Talle meeldis mu võrdlus.  No igal juhul on mul on sama tunne. On küll ilus maa ja hästi toimiv ühiskond ja inimesed on sellised, nagu ma kuskil varem pole näinud, aga ma ei usu, et ükski inimene, kes elab välismaal, on päris lõpuni õnnelik.

Ai, härdaks kisub. Täiega.

Aga esmaspäeval sõidan nädalaks uus-meremaale. Raha on küll täiesti kapitaalselt otsas. Kavatsen krediitkaarti ära kasutada. Auklikuks.

ja siis teil seal sajab lund onja, aa meil oli just selline õhtu, et istusime duncani, sille ja johniga zaki hoovis, sest zaki õde kimbo oli külas ja zak tegeles terve õhtu opossumite jahtimisega. opossumid on vist ainult minu jaoks eksootilised. kogu ülejäänud kontinent arvab, et nad on tüütud närilised. jahtimine käis nii, et ta proovis neid apelsinide ja kartulitega puu otsast alla visata. ei õnnestunud. õnneks. sest nad on ikka hästi nunnud (kuigi sille nii ei arva). P.S Kimbo on äge!

Inimese parim sõber

Viimased paar nädalat olen omal nahal tunda saanud, miks on ajalooliselt nii, et külmemates kohtades arenevad kultuurid kiiremini ja lõunamaade inimesi tullakse põhjamaalaste poolt vallutama ja mitte vastupidi. See kuramuse kuumus. See halvab igasuguse mõttetegevuse. Ainukesed adekvaatsed mõtted peas on: aja kärbsed näost ära! Liiguta oma kätt ja lehvita seda näo ees! Vesi! Vesi! Kui kaugel on järgmine kraan??? Ma ei suudaks nii elada. Kaua mitte, ma arvan. Ja siis mudugi fakt, et ma olen pidevalt haiglane. Ma arvan, et ma ei ole kunagi nii virila tervisega olnud, kui siin. See pidev temperatuuride vaheldumine. Oled õues, +37 kraadi, astud trammi või poodi korra sisse, konditsioneerid on täiega huugama pandud, temperatuur +16 kraadi. Kohe selline mõnus 20 kraadine kukkumine, õudsalt hästi võtab nina jooksma ja kurk on igal hommikul ärgates valus. Ei oska nagu nii ka mõelda, et võtaks kodust välja minnes salli kaasa, et saaks selle poodi minnes ümber panna.

Aga tegelt ma tahtsin rääkida hoopis muust. Et noh, mida siis teha sellise palava ilmaga. Mingit rannaslebajat minust ei ole, sellest ma sain juba esimesel päeval aru. Aa nagu ikka tahaks päikest kuidagi enda peale saada ja nii ma siis jalutangi mööda mereranda edasi tagasi, põlvist saadik vees. See on lisaks jahutavale efektile veel sellepärast hea, et need paganama tüütud kärbsed, kes suhu ja silma üritavad ronida, ei tule sinna vette järgi millegi pärast. Ilmselt nad ei oska ujuda.

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis koertest ja nende peremeestest. Siin mööda randa jalutades jääb ette üks selline rannake, kus võib oma koera rihma otsast lahti lasta (mudu enamus randades ei tohi koertega käia ja ülejäänud randades peavad nad rihma küljes olema). Aa see koerterand kujunes minu absoluutseks lemmikuks. Vaadata koeri ja nende peremehi omavahel askeldamas on üks südantsoojendavamaid tegevusi. Kohe oli näha, et MIKS öeldakse koera kohta inimese parim sõber. Kõige rohkem ajas mind mõttes naerma see, et kuidas KUIDAS ometi kõik koerad teavad, et nad peavad palli tagasi tooma ja kuidas KUIDAS nad ei tüdine sellest mängust. Üks koer aga ei teadnud. Ühel vanaproual oli selline valge-mustakirju linnukoer (ma peale labradori, hundikoera ja puudli ei oska ühtegi koeratõugu nimetada. Nimetada oskan, aa näoga ei oska kokku panna. Vaatamata sellele, et ma Maaritiga olen nii kaua koos elanud). Proua viskas koerale palli, nagu kord ja kohus, koer jooksis sellele järele ka, isegi korraks tõstis selle maast üles ja jooksis sellega mingis suunas, aga siis viskas palli maha ja jooksis oma perenaisele järgi ja hakkas tolle peale haukuma. Et kuradi loll eit, miks sa mu palli ära viskasid, kus see on nüüd??? Proua näitas näpuga palli suunas, koer ikka haukus, ma arvan, et ütles midagi: no ma tean, et see seal on, kas ma pean talle järele minema?? See dialoog kestis mõnda aega, siis proua andis järgi ja lontis ise palli tooma. Koer hüppas rõõmust kõrval ja hakkas siis haukuma, et proua uuesti palli viskaks. Ja kõik algas otsast peale. Ma kujutan ette, kuidas neil on sama mäng kestnud aastaid. Jääb ainult üle imestada, miks ta ikka veel palli kodunt kaasa võtab???

Ja siis olid paar sellist koera, kelle peremees oli kuskil kaldal ja nad tegelesid vees omapäi omade asjadega.

Üks koer arvas, et ta on kalamees. Juba kaugelt nägin, et ta seisab nii umbes rinnust saati veet ja vahib vette, niimoodi kõrvad hästi naljakalt üle pea rippu. Ja püüab aegajalt veest midagi hammustada. Vesi kubises väikestest kaladest. Lähemale jõudes seisin ta kõrvale ja vaatasime kahekesi neid kalu. Koer vaatas mulle aegajalt hämmingus pilguga otsa, otsekui öeldes: sa näed ju neid ka? Miks ma neid üldse kätte ei saa? Vastasin talle eesti keeles ja püüdsin seletada, miks nii on, see kõik ajas teda veel rohkem segadusse. Jätsin ta kala püüdma.

Ja neid koeri oli seal kümneid ja kümneid ja ma võiks igaühe kohta lugusid rääkida.

Ma ei hakka üldse ütlema, kui suur Tipika isu mul kõige sellega peale tuli. Ja tema perenaise isu ka

Lõpetuseks lisan ühe pildi, mis on tehtud ühest meie naaberaia hoovist. Pildil on kujutatud koerakuju, kes situb (vabandust!). Mulle meeldib sealt majast mööda jalutades mõelda, et MIKS see inimene otsustas sellise kuju teha lasta ja kuidas ta skulptorile oma ideest rääkis. Austraallased ja nende huumor, ma ütlen

Paaritumisrituaale St Kilda rannast

“So” ütles austraalias sündinud kreeklasest poiss kahele rootsi stjuardessile “if I learn your alphabet, will I be able to read the words?”.

“Sure!!!!!” vastasid stjuardessid.

Kõik olid õnnelikud.

Eriti Mona, kes muigas põske ja kohendas päevitusriideid, et rant väga tugev ei jääks.

Kevinist, Lehmannist ja vabamüürlastest

No mis ma oskan öelda. Ma olen nüüd ära näinud nii mõnegi linna siin suurel saarel ja pean tunnistama: jumal tänatud, et sille ja john elavad Melbournes, see on kõige paremini elatav koht siin riigis. Kui me käisime Tasmaanias, siis mõtlesime liisaga välja sellise ideaalse elu valemi: et kui lähed eesuksest välja, siis oled melbournes, kui lähed aeda, siis oled Tasmaanias ja kui lähed üle tee sõpradele külla, siis oled Eestis. Üldse ei kurdaks sellise korralduse üle.

Aga siis selle nädalavahetuse menüüs oli Adelaide (Ade got laid…hahahaha, praegu mõtlesin välja, kurat, ma olen ikka koomik, ise ka ei usu).

Kõige suuremateks sündmusteks kujunesid:

1. Hyatti 5 tärni hotell, kus me ööbisime (vaesed sille ja john, ma olin lisavoodiga nende toas). Sille töötab Hyattis onja (tähelepanelikumad lugejad on kursis, et ta hiljuti ülendati sales executive´iks) ja siis nad saavad tasuta ööbida mõned ööd aastas Hyatti hotellides.
2. Veiniistandused. Käisime ka Jacob´s Creek ´i      ja Lehmanni istandustes. Lehmann teeb minu lemmikveine, kes veel ei tea. Jätsin vist väga tobeda mulje endast sellele mehele, kes seal leti taga meile veini valas. Stseen nägi välja umbes nii: 7 minutit enne veiniistanduse sulgemist lendavad sisse kolm tüüpi: üks suht normaalse välimusega noormees ja kaks täiesti mõistetamatut keelt vatravat emotsionaalses meeleolus tütarlast. Kohati tundub, et noormehel on tüdrukute pärast piinlik, igal juhul kaob ta kiirelt vetsu. Neiud siis liiguvad kiirelt leti äärde ja vahivad ahnelt pudeleid, mis leti peale maitsimiseks on välja pandud. Blond neiu (vahib pudeleid eriti näljase pilguga) hakkab jutustama: oi, me ikka jõudsime siia teie juurde ka. ma ei suuda uskuda, et ma siin olen, teate, see teie vein, see on mu lemmikvein maailmas. ma ikka tulin väga kaugelt, et siia jõuda praegu. Noormees leti taga mõtleb, et 5 minuti on veel jäänud tööpäeva lõpuni, äkki, kui ma ei julgusta neid oma küsimustega, siis nad rohkem ei räägi ja lähevad õigel ajal ära. Aga ei. Blond neiu ei lase ennast häirida faktist, et keegi ei ole tema käest midagi küsinud. Ta räägib edasi. “jaaaa, ma kunagi, ma arvan, et see oli 2002 aastal jõin ühte teie veini ühes soome restoranis ja see oli niiiiiii hea onja…ma arvan, et see olis ee teie cabernet savignoin…jah, see jah…ja mul jäi kohe siis meelde see vein, aga meil eestis seda ei müüdud onja, ja ma mitu aastat otsisin seda ja mitte kuskil ei olnud. ja siis ükskord ma leidsin selle ühest kohast (samal ajal ütleb oma tumedapäisele sõbrannale: “Musist”…tead seda kohta onja? sõbranna mõtleb korra ja noogutab) ja siis ma olin nii õnnelik. Noormees näeb, et ega tal pääsu ei ole ja ta peab ikkagi küsima, et kust neiud siis pärit on. järgneb seletus “next to finland, sweden, russia”. mõned hetked hiljem lahkub õnnelik duo ja nende väsinud austraalia poiss kasti veiniga päikeseloojangusse.
3. Meil olid siin valimised. Peaministrit pidi valima. Sellega kaasnes muidugi suur emotsioon ja kaasaelamine nagu kõigega, mis siin riigis tehakse (muide, austraalia on ainuke riik maailmas, kus valimine on kohustuslik. Kui sa valima ei lähe, pead trahvi maksma. mulle meeldib see süsteem. peaks eestisse ka tegema). Valimispäeva hommikul ärkasin ja vaatasin meie 23nda (!!!!) korruse aknast välja ja akna taha maalis üks lennuk parasjagu järgmist sõnumit:

(ehk siis KEV 4 PM: Kevin peaministriks) täiesti teine tase minu meelest!

aa mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. john siis käis valimas adelaides. ja tema valimisjaoskond oli Vabamüürlaste Loožis. Täitsa pekkis. Ma pidin istuli kukkuma, kui seda nägin.

Ja siis Sille sai veel aasta vanemaks kah vahepeal. Võite talle kõik õnne soovida. Ta on nüüd jube vana.

Järgmine nädal samal ajal olen juba Uusmeremaal. ja siis varsti kodus. Seiklused hakkavad otsa saama.

Selle nädalavahetuse lugu on Ror Shaki “Fate or Faith”. Igast asendist. Püsti või pikali. Või külili. Ripiidi peal.

My so-called life

No juhtus nii, et ma sattusin ühte blogi lugema, mida ma mudu ei loe. Ja nüüd on tulemus käes.

Lugesin sealt, et on olemas üks programm, millega saab pilte töödelda. Nagu photoshop, aga tasuta ja ei võta arvutis nii palju ruumi. Noh, mis te arvate, mida ma olen teinud kõik ärkvelolekuhetked viimased 3 päeva? Pilte keeranud. Ja mul neid ikka ….on!

Mitu asja tiirleb juba mitu päeva peas, mida ma tahaks siia kirja panna, aga näed, ei saa mahti.

Õnneks ma tean, et nagu kõigi muude asjadega, läheb ka see vaimustus mul kohe varsti üle ja ma saan normaalseks tagasi.

Seniks võite vaadata mõningaid viimaste päevade üllitisi minu orkuti-albumist.

tglt ongi need opossumid piilurid, kel on kamuflaazh peal

Üks opossumipilt Annikale. Meeldetuletuseks!

Maailma ja mõnda 2

Mul on üks paarinädalane võlgnevus vaja ära klaarida. Nimelt PEAN ma teile rääkima maailmas ilmselt täiesti erakordsest nähtusest nimega Melbourne Cup.

Et okei, millised riigipühad on siis tavaliselt olemas. Noh, on vabariigi sünnipäev ja siis on jaanipäev ja siis jõulude ajal saab töölt vabaks. No vot onju. Aga Austraalia asub muust maailmast väga kaugel(neile ei ole keegi öelnud, et millistel puhkudel teised riigipühasid peavad). Ja siin on nii mõnigi asi peapeale pööratud. Nii on ka täitsa normaalne, et kord aastas, novembri esimesel teisipäeval, ei lähe keegi Viktooria osariigis tööle, sest on Melbourne Cup. Kes tahab pakkuda, et mis nii tähtis üritus see võib küll olla, et kohe peab töölt vaba päeva saama???

Kõik need, kes pakkusid, et tegemist on hobuste võidusõiduga, saavad preemiaks väikese moosi. Jah. Ma arvan, et te ei oska isegi ette kujutada neid mastaape, mida see üritus võtab.

Nagu ma juba maininud olen, meeldib austraallastele sport ja võistlemine. Juba nädalaid enne Melbourne Cupi räägitakse ainult sellest üritusest. Räägitakse hobustest, räägitakse jokeydest, räägitakse…kleitidest. Jah, see on lisaks hobustele üks suuremaid teemasid. Või tegelt, see on isegi suurem teema kui hobused. Vana inglise võiduajamiste kombe kohaselt lüüakse ennast ikka korralikult üles, naistel on kindlasti peas kübar (enamusel on küll tänapäevane varjatsioon kübarast), mehed on kõik ülikondades.

Ja selle ürituse jaoks sõidetakse üle kogu maa Melbourne kokku ja selline tunne on, et kogu linn on hipodroomile kokku kogunenud.

Aga ütleme nii, et suured rahad on mängus,  nii et seda kõike tasub vaadata. Melbourne Cupi võtja hobune saab auhinnaks 5 miljonit dollarit, mis siis teeb umbes 50 miljonit krooni. Lisaks sellele käib kibe kihlvedude sõlmimine nii ametlikult kui omavahel.

Ega siis meiegi ei saanud halvemad olla. Seadsime kuu esimesel teisipäeval sammud baari, kus meie sõbrad meid juba ees ootasid, ja hakkasime telekat vaatama ja asjakohaselt õlle libistama, endal kihlveokontorist saadud piletid taskus. Mina vedasin kihla kahe hobuse peale, üks neist oli Purple Moon (ta tuli teiseks) ja teine hobune oli Dolphin Jo (tema ma valisin sellepärast, et jockey oli naine, mis oli esmakordne nähtus Melbourne Cupil).  Mängisime mõlemad Sillega maha 10 dollarit ja võitsime 4.50 (selle eest, et Purple Moon teiseks tuli).

Tomi, Tomi vanematega (kes on just Eestist külas) ja Bethiga kihlveokontoris.

Proua uhke kübaraga kohalikke kombeid üle võtmas.

Meie Melbourne Cupi seltskond. Peale võidusõitu jätkasime erinevates baarides

Ja lõpetuseks väike video, mis annab ehk melu veidike edasi.